Nutmine on tegelikult meie jaoks hea, sest see vabastab tagasihoitud ja maha vaikitud emotsioonid. Meile õpetatakse, et mehed ei nuta ja seepärast surevadki mehed südamerabandusse, mille põhjustab nendes vabastamata energiasurve ehk stress.

mul õepoeg oli 3 aastane kui väike õde sündis,olin esimesed päevad seal abiks,üks õhtu vahetasin titel mähkmeid ja poisu oil seal ninpidi juures,korraga ütles ehmunult"kuule tal polegi nokut!"selle peale emme kõrvalt seletas,et tita on tüdruk ja tal ei peagi olema.selle peale poisu mõtles pingsalt järele,patsutas ema õla peale ja teatas"põle midagi,küll kasvab,hambaid ka ei ole"



Haha : D

Pole küll minu kirjutatud aga üks huvitav leid mille ma kunagi kuskilt avastasin.


MAAILM JA MEIE & MEIE JA MAAILM

Keegi guru on öelnud: „Maailm on absoluutselt täiuslik, sisaldades endas nii sinu rahulolematuse temaga, aga samuti ka seda, mida sa püüad teha, et teda muuta”. Üks Kalahri kõrbes elav bušman ütles maailma kohta: „Maailm – see on uni, mis näeb iseennast unes”.

Mõnede tänapäeva teadlaste hüpoteeside kohaselt on kõiksus justkui hiigelsuur hologramm. Teiste sõnadega: maailm, milles me elame, on tegelikult imepäraselt peen ja keeruline illusioon, mis pole rohkem reaalne, kui filmis nähtud, peakangelast lummav printsess. Kõiksus kasutab praktiliselt holograafilist põhimõtet oma töös ja kujutab ka ise endast hiiglaslikku, ujuvat hologrammi.

Füüsik A. Tiller tegi oma laialdase uurimistöö järgselt oletuse, et kõiksus ise moodustus alguses kui peen energeetiline väli ja alles seejärel, järk-järgult muutus tihedaks ja materiaalseks. Võimalik, et Jumal lõi algul kõiksuse kui idee. Ja sarnaselt ujuvale pildile inimese energiaväljas, oli see prohvetlik idee šablooniks üha jämedamate kosmilise energiavälja tasandite loomisel, laskudes üha madalamale läbi hologrammide seeria, kuni lõpuks tihenes füüsilise reaalsuse hologrammiks.

Tegelikult on olemas palju selliseid andmeid, mis lubavad eeldada, et meie maailm ja kõik mis selles on - alates lumehelvestest ja pärnalehtedest kuni elektronide ja komeetideni - on vaid viirastuslikud pildid – projektsioonid, mis on projitseeritud mitmel reaalsuse tasandil ja mis asuvad väga kaugel meie tavapärasest maailmast – sedavõrd kaugel, et seal kaob aja ja ruumi mõiste. Põhilisteks selle idee loojateks on kaks meie ajastu väljapaistvaimat mõtlejat: David Bohm ja Karl Pribram . Töötades küll erinevates teaduse valdkondades, jõudsid nad sarnaste järeldusteni.

Peale seda, kui Bohm ja Pribram veendusid kõiksuse holograafilise teooria paikapidavuses, nägid nad, et see teooria on võimeline valgustama paljusid looduses ettetulevaid mõistatusi. Kõige hämmastavamaks osutus see, et see avas paljude looduse ilmingute mehhaanika, mida varem oli olnud võimatu selgitada, sellised nagu telepaatia, ennustamine, müstiline ühtsuse tunne kõiksusega ja isegi psühhokinees, mis on psüühiliste võimete abil esemete ümberpaigutamine ruumis.

Üha enam teadlasi veendub selles, et holograafilise mudeli abil saab selgitada peaaegu kõiki paranormaalseid ilminguid ning igat müstilist kogemust. Viimastel aastatel on selles vallas olnud palju uurimusi:

• 1980 a. Connecticuti ülikoolis dr. Kenneth Ring, kes on rahvusvahelise kliinilist surma uuriva assotsiatsiooni president, andis holograafilise mudeli abil selgituse kliinilisele surmale. Ta arvab, et kliiniline surm ja ka surm ise pole midagi muud, kui inimese teadvuse ümberpaiknemine ühelt holograafilise reaalsuse tasandilt teisele.
  
• 1985 a. dr. Stanislav Grof, Merylandi psühhiaatrilise uurimiskeskuse direktor, avaldas raamatu, milles kinnitab, et praegused aju neurofüsioloogilised mudelid on ebapädevad ja ainult holograafiline mudel on võimeline selgitama selliseid teadvuse muutunud seisundites jälgitavaid fakte nagu arhetüüpse kogemuse ehk kollektiivse alateadvuse avaldumine.
  
• Washingtonis 1987 a. toimunud igaaastasel Unenägude Uurimise Assotsiatsiooni koosolekul esitas füüsik F.A. Volf ettekande, milles kinnitati, et holograafilise mudeli abil on võimalik selgitada nn. “astraalseid projektsioone” – unenägusid, milles magaja näeb end ärganuna. Volf arvab, et sellised unenäod on sisuliselt visiitideks paralleelsetesse reaalsustesse. Ta on veendunud, et holograafiline mudel annab võimaluse välja töötada “teadvuse füüsika”, mille abil võib hakata uurima “teisi olemasolu tasandeid”.
  
• Dr. D. Pitt, füüsik, Queensi ülikooli töötaja oma raamatus „Mateeria ja teadvuse vaheline sild”, mis ilmus 1987 a., kinnitab, et sünkroonsused (kokkusattumused, mis toimuvad ebatavalise tihedusega ja sedavõrd subjektiivselt tähenduslikud, et ei saa olla juhuslikud) leiavad selgitust holograafilise mudeli abil. Sünkroonsused näitavad, et mõtlemisprotsessid on seotud füüsilise maailmaga palju tihedamalt, kui siiamaani eeldati.

Lisaks sellele on holograafiline mudel saanud mitmetes aspektides muljetavaldava eksperimentaalse kinnituse. 1982 a., Teoreetilise ja Praktilise Optika Instituudi (Pariis) uurimiskollektiiv eesotsas füüsiku A. Aspectiga viisid läbi eksperimendi, kus demonstreerisid elementaarosakeste võrgu, millest meie kõiksus koosneb, ilmseid „holograafilisi” omadusi – s.t. reaalsuse kangast.

1987 a. Princetoni ülikooli töötajad, füüsik R. Jhan ja psühholoog B. Lunn väitsid, et peale kümmet aastat kestnud katseid, mida nad viisid läbi anomaalsete nähtuste uurimise laboris, õnnestus neil saada kindlaid tõendeid selle kohta, et teadvus võib psüühiliselt mõjutada füüsilist reaalsust. Muuhulgas avastasid nad, et mõttekeskenduse abil on inimene võimeline mõjutama mõnede masinate tööd. See on erakoldselt oluline avastus, mida ei seleta mitte ükski traditsioonilise teaduse teooria. Kuid seda võib selgitada holograafilise mudeli abil.

Tänapäeva teaduse suutmatus seletada paranormaalseid nähtusi on üks teadlaste vaheliste vaidluste põhjuseks. Teine põhjus seisneb selles, et psüühika avaldumised, eriti paranormaalsed, peaaegu ei allu uurimistele laboritingimustes, on ilmne, et enamus teadlasi ei taha sellesse tõsiselt suhtuda. Kuid kõige suuremaks skeptilise suhtumise põhjuseks tundmatu suhtes seisneb selles, et teadus pole vaba eelarvamustest. Teadus pole mitte alati objektiivne. Me oleme unustanud selle, et ka teadlased on inimesed, nagu meiegi, kellele mõjuvad samasugused ühiskondlikud, maailmavaatelised ja religioossed eelarvamused. See on kurb asjaolu, sest kõiksuses on märksa enam, kui seda on valmis eeldama tänapäeva teadlaste poolt loodud maailmanägemus.

Üheks D. Bohmi kaasakiskuvamaks ideeks on idee täiusest ja terviklikkusest. Kuna kõik kosmoses koosneb pidevast, varjatud korrapäraga läbistatud holograafilisest kangast, siis seetõttu on mõttetu rääkida „osadest” koosnevast kõiksusest, sama mõttetu oleks rääkida iseseisvalt eksisteerivateks, ühest august väljuvatest geisri vormidest. Elektron pole enam elementaarosake. See on lihtsalt nimi, mis on antud mingile holodünaamilisele aspektile. Reaalsuse osadeks jaotamine ja hiljem neile osadele nimetuse andmine on alati suvaline, alati tinglik, kuna elementaarosakesed ja kogu kõiksus eksisteerivad üksteisest sama „sõltumatult” kui ühe vaiba muster.

Mõtleme hetkeks sellele. Vaadake oma kätt. Nüüd vaadake valgust, mis langeb teie taga süüdatud lambist. Nüüd vaadake teie jalge ees magavat koera. Te pole mitte ainult tehtud ühest ja samast olemusest, vaid te oletegi üks ja seesama olemus. Üks olemus. Jagamatu.

See ei tähenda, et kõiksus on hiiglaslik eristamatu mass. Asjad võivad olla jagamatu terviku osad ning samas omada unikaalseid omadusi. Et seda mõista, pöörake tähelepanu veekeeristele või vesipükstele jõel. Esmapilgul tundub olevat selline vesipüks sõltumatu ning omab oma individuaalseid jooni, selliseid nagu suurus, liikumise kiirus, liikumise suund jne. Kuid tähelepanelikul vaatlusel on võimatu kindlaks määrata, kus lõpeb antud vesipüks ja kus algab jõgi. Kuid D. Bohm ei arva, et rääkida erinevustest „asjade” vahel on mõttetu. Ta lihtsalt tahab, et me pidevalt teadvustaksime, et holodünaamika erinevad aspektid, st nn „asjad” – on vaid abstraktsioonid, moodus, mille abil meie teadvus eristab erinevaid aspekte.

Seega arvab Bohm, et meie harjumus jaotada maailma osadeks ning ignoreerida kõikide asjade dünaamilist vastastikmõju loob enamuse meie probleemidest, mitte ainult teaduses, vaid ka isiklikus ja ühiskondlikus elus. Näiteks usume, et võime Maa seest hinnalisi materjale kaevandada mõjutamata tema ülejäänud osa. Usume, et võime lahendada erinevaid ühiskonna probleeme, selliseid nagu kuritegevus, vaesus, narkomaania, ühiskonda tervikuna ignoreerides jne.

D. Bohmil oli idee selle kohta, et kõiksust võib vaadelda kui seisnevat kahest põhilisest korrapärast: varjatust ja avatust. Tiibeti budistid kutsuvad seda kahte aspekti tühjuseks ja mitte-tühjuseks. Mitte-tühjus on reaalsus, mis koosneb nähtavatest esemetest. Tühjusest, nagu ka varjatud korrapärast, sünnib kogu olemasolu ning „voolab katkematu voona”. Kuid vaid tühjus on reaalne, kuna objektiivne maailm on illusoorne ja eksisteerib vaid tänu katkematule voolule kahe korrapära vahel.

Tühjust omakorda määratletakse kui „peent”, „nähtamatut” ja „vaba konkreetsetest definitsioonidest”. Kuna ta kujutab endast täielikku tervikut, pole teda võimalik sõnadega kirjeldada. Rangelt võttes pole ka mitte-tühjust võimalik sõnadega kirjeldada, kuna ka tema on terviklik selles mõttes, et teadvus ja mateeria on segunenud ja lahutamatud. Selles on paradoks, kuna vaatamata oma illusoorsele loomusele, mitte-tühjus siiski sisaldab endas „lõputult suure arvu universumeid” – milledel omakorda on seesama jagamatuse omadus. Nagu märkis J. Blodfeld, tiibeti kultuuri uurija: „Sellises kõiksuses leiab aset kõikide asjade üksteisega läbiimbumine, seetõttu nii mitte-tühjuses kui ka tühjuses osa – on samuti tervik”.

Zen-budistid tunnistavad samuti kõrgema reaalsuse jagamatust, kusjuures zen-i põhiline siht, millele alluvad kõik ülejäänud on – saavutada see terviklikkus. Sudaani dogonite hõimus on samuti ettekujutus füüsilisest maailmast kui reaalsuse sügavamate tasandite saadusest. See maailm pidevalt voolab välja oma olemasolu algpõhjusest ja voolab uuesti sinna tagasi. Üks hõimu liige ütles selle kohta nii: „Välja tirida, pärast aga tagasi toppida kõik selle, mis on välja tiritud – selles seisneb kogu elu”. Varjatud/avatud korrapära ideed võib leida praktiliselt kõikides šamanistlikes traditsioonides.

Paljud iidsed filosoofid nähtavasti on taibanud seda reaalsuse ülesehitust, mille kohta 12.sajandi sufistid ütlesid: „Makrokosmos on mikrokosmos”. Hindust Avatamshaka-suutra autor on võrrelnud kõiksust pärlikeega, mis ripub jumal Indra palee kohal ja „on seatud sedasi, et kui vaadata ühte pärli, siis kõik ülejäänud peegelduvad selles”. Nagu suutra autor selgitas : „taoliselt iga ese kõiksuses ei eksisteeri omaette, vaid lülitab endasse ka kõik ülejäänud esemed ja faktiliselt on kõigeks”.

Kõiksuses ei saa olla lõplikku tulemust, see on alati vaheetapp nii talle, kui ka kõigile selles ahelas toimuvatele sündmustele. Maailm – see on protsess ning kõik, mida me tajume, kaasaarvatud meie ise – need on selle protsessi elemendid. Maailm on protsess, meie aga kujutame teda ette kui eset, kuigi liikuvat.

Väga oluline kõiksuse omadus seisneb selles, et igas tema punktis on olemas kogu info temast, seetõttu, et keerisväljad asuvad kõikjal. Me kaldume otsima Kõrgemat Teadvust, Jumalat kuskil seal, kõiksuse sügavustes, kaugetel galaktikatel. TEMA aga asub mitte ainult kõrval, vaid sisaldub igaühes meis, igas infopunktis. Nende punktide mõõtmetel ja mahul pole info säilitamise seisukohalt ja omavaheliste vastastikseoste seisukohalt mitte mingit tähtsust. Ükskõik kui väikesteks osakesteks me hologrammi ka jagaks – ikkagi näeme kogu kujutist. Miks see hologrammis nii toimub? Seetõttu, et kujutis sellel pole lokaliseeritud, vaid ta paikneb ühtlaselt tervel objektil. Kõiksuses pole info täis tipitud mööda kogu ruumi – ta lihtsalt eksisteerib alati kõikjal. Kõrgem Teadvus on aja ja ruumi arhitekt.

Iidsetel müstikutel oli õigus, kui nad kinnitasid, et reaalsus on „maya”, illusioon ning väline maailm on tegelikult lõputu lainevormide sümfoonia, „sageduslik ala”, mis muudab maailma ja ma õpime seda tundma alles siis, kui see läbib meie tundeid. Aju töötleb holograafiliselt salvestatud andmeid vastavalt sellele, milleks neid kavatsetakse kasutada – vastavalt ootustele ja eesmärkidele, võttes seejuures arvesse senised kogemused. Seega : igal inimesel on oma subjektiivne ettekujutus tegelikkusest - teiste sõnadega, subjekti teadvus loob tema tegelikkuse.

Kõik siin maailmas on omavahel vastastikku lahutamatult seotud. Et mõista tagajärjeks olevat füüsilist maailma, on kõigepealt vaja mõista põhjuseks olevat peenmaailma. Peenmaailma mõistmiseks tuleb mõista toimimise seadusi. Vaevalt suudame rääkida sellest, mis on süda, tuletamata meelde inimorganismi tervikuna. Samuti pole võimalik rääkida inimesest, rääkimata kõiksusest. Ei saa rääkida karmast arvestamata kõiksust ja tema seadusi, sest kosmilisest karma seadusest tulenevad kõik teised. Seetõttu on mõeldamatu rääkida ainult karmast, puudutamata süsteemi tervikuna.

Seni, kuni me ei mõista karmat, ei suuda me mõista iseennast, meid ümbritsevat maailma ega selles toimivaid seadusi. Teadmisi karmast vajame selleks, et elada tulemuslikku elu. Kes suudab endale karma küsimused selgeks teha, saavutab kindlasti ka õnne. Me ei pea järgima käske – keelde, kõigil meil on vaba voli tegutseda oma parema äranägemise järgi, kuid hea, kui teame, milliseid tagajärgi üks või teine toimimisviis endaga kaasa toob. Teades tagajärgi – otsustame. Otsustame teadlikult.

Kõik, mida maailmast teame ja millesse usume, põhineb informatsioonil. Informatsiooni oleme saanud, saame ning hakkame saama meid ümbritsevast maailmast. Just seetõttu võibki eeldada, et informatsioon on see lähtepunkt, see esmane tasand, millest saab alguse meie elu. Nii on öeldud ka Piiblis: „Alguses oli Sõna…”, s.t. alguses oli informatsioon. Kuigi informatsioonist on kirjutatud tohutul hulgal raamatuid, pole sellele kindlat määratlust. Vahel on need formuleeringud isegi üksteisega vastuolus.

Kuidas seletada informatsiooni? Informatsioon ise pole aineline, ta on käivitusmehhanismiks energia ainelisele avaldumisele, sisuliselt on ta mingi programm. Kuid peaaegu mitte kunagi ei näe me ühe või teise teo põhjusi, vaid aineliste vastastikmõjude tagajärgi looduses. Me elame tagajärgede maailmas. Põhjuseks on mõtted (informatsioon). Sellest järeldub mitte ainult üllatav tõdemus, et mõte loob maailma, vaid ka see, et mitte kuidagi teisiti polegi võimalik luua.

Informatsiooni peaks mõistma ja määratlema kui teatud energiat ruumis ja ajas. Informatsioon ei saa eksisteerida omaette, tema allikateks on kas mingid protsessid või sündmused. Järelikult peab olema energeetiline ahel, mis eelneb informatsioonile: informatsioon, sündmus, ruum. Nende eraldi teke on võimatu. Nad on ühendatud ühtsesse suhtesse ja selle põhjal võime väita, et informatsioon, protsess ja sündmus on ühtne energeetiline vorm.

Teades, et on olemas teatud inforuum ehk infoväljad, mis pidevalt täienevad uute teadmistega ja millesse on koondunud info ka meie Maailma kohta, kusjuures ka igaüks meist on sellesse lülitunud, võime teha järelduse, et kogu oma elu vältel saame pidevalt teatud energiavoogu, mida tuvastame, omandame, jaotame oma mõistusesse laiali, vahel teadlikult, kuid enamasti ebateadlikult. Teiste sõnadega öeldes – saadud info põhjal ja läbi oma isikliku tunnetusnurga seda murdes, loob igaüks meist oma sisemaailma – nagu üleval, nõnda ka all. Iga välise asja taju – kogemust – saab leida ka seestpoolt, meie omast mõistusest. See maailm pole midagi muud, kui välise reaalse maailma peegeldus meie mõistuses. Selline peegeldus võib olla kas suuremal või vähemal määral moonutatud, kuna meist lähtudes on ta subjektiivne.

Kogu maailm on energia, mis pidevalt tsirkuleerib ümber meie, muutub ja on vahetusprotsessides kõigi ja kõigega. Kuid energia pole mitte kunagi abstraktne, ta kannab endas alati informatsiooni ning olenevalt selle info iseloomust, omab ühtesid või teisi omadusi. Energia ja informatsioon on vastastikku seotud. Ei saa olemas olla energiat ilma informatsioonita ja informatsiooni ilma energiata. Informatsiooni edasikandmiseks on vajalik energia. Kuna ka meie koosneme energiast, siis seetõttu me kõik osaleme pidevas evolutsiooni- ja muutumise protsessis.

Mitmesuguseid mõjusid edastavad väljad on dünaamilised, nad võivad võnkuda ja levida ruumis. Universum on energiate tasandil lahutamatu tervik, omavahel põimunud energeetiliste seoste võrgustik. Need seosed ei sõltu ruumilisest kaugusest ega ajast – st sündmus, mis kusagil toimub, mõjutab hetkeliselt kõike muud. Kuna ajalist nihet ei ole, siis põhjus ja tagajärg toimuvad samaaegselt.
Energiate maailmas valitseb vastastikune sõltuvus, vastastikune läbimine ja ristumine. Erinevad energiavormid mõjutavad üksteist, põimuvad läbi, loovad uusi struktuure ja liikumissundi. Ei ole võimalik luua ühtegi mõtte- või tundeenergia vormi, mis mõjutaks ainult ainult ühte kindlat objekti või subjekti. Mõju haarab kogu energiavälja, mõjutades igat selle punkti.
Aatomite sügavuses meenutab maailm pigem imedemaad kui tavapärase maailma jätku, milles salapäraste jõudude ilmnemine on normiks, kogu loogika aga on keeratud pea peale. Üheks imepäraseimaks füüsikute avastuseks on see, et kui mateeriat jaotada üha peenemateks osakesteks, siis lõpuks võib jõuda piirini, milles osakestel – elektronidel, prootonitel jne. pole enam objekti tunnuseid. Näiteks enamus meist kujutab elektroni väikese pöörleva kerana, kuid see on tõest väga kaugel. Kuigi elektron võib vahel käituda kui väike osake, füüsikud avastasid, et tal sõna otseses mõttes puudub külgetõmme. Enamusele meist on seda raske ette kujutada, kuna meie tasandil on kõigel külgetõmbejõud. Ja ikkagi, kui püüaksime elektroni laiust muuta, siis põrkuksime lahendamatule olukorrale, sest elektron pole objekt selles mõttes nagu meie seda ette kujutame.

Veel üks füüsikute oluline avastus seisneb selles, et elektron võib avalduda kui osake ja kui laine. Selline muutlik käitumine on omane kõigile elementaarosakestele. Samuti on see iseloomulik kõikidele ilmingutele, mida varem peeti puhtalt lainelisteks. Valgus, gamma-kiired, raadiolained, röntgenkiired – kõik need võivad muutuda lainest osakeseks ja vastupidi.

Arvatavasti nende osakeste kõige kummalisem omadus seisneb selles, et kvandid ilmuvad kui osakesed ainult siis, kui me neid vaatleme. Näiteks, kui me elektroni ei vaatle, siis ta alati avaldub lainena – see on eksperimentaalselt kinnitatud. Selline mateeria käitumisviis on palju saladuslikum sellest, mida oleme harjunud nägema meid ümbritsevas maailmas. See nähtus sai tuntuks kui „kvant-laineline” paradoks.

Mateeria ei eksisteeri eraldi sellest energiaookeanist. See on ruumi osa. Ruum pole tühi. Ta on täidetud vaakumi vastandiga ning on aluseks kõigele olemasolevale, kaasaarvatud meie. Universum on sellest kosmose energia ookeanist lahutamatu. Vaatamata nähtavale reaalsusele ja tohututele mõõtmetele, ei eksisteeri universum omaette, ta on vaid piisk sellest, mis on temast suurem ja mõistatuslikum. Enamgi veel, ta on sellega võrreldes peaaegu eimiski, vaid tohutu reaalsuse kauge kaja, mööduv vari.

K. Pribrami, Standfordi ülikooli neurofüsioloogi arvates objektiivset maailma ei eksisteeri – vähemalt sellel moel, millega meie harjunud oleme. Tavapärase maailma piiride taga asub tohutu lainete ja sageduste ookean, kusjuures reaalsus näib selline konkreetne ainult seetõttu, et meie aju muudab holograafilised täpid keppideks, kivideks ja teisteks tuttavateks objektideks, millest meie maailm koosneb. Kuid see ei tähenda, et ei eksisteeri portselantasse või liiva rannal. See lihtsalt tähendab seda, et portselanist tass omab oma reaalsuses kahte täiesti erinevat aspekti. Kui ta läbib meie aju läätsi, siis avaldub ta kui tass. Kuid kui need läätsed eemaldada, siis tunnetame seda kui interferents-patterni. Milline neist kujunditest on tõeline, milline aga vale? Mõlemad on õiged, või kui soovite, või siis mõlemad on valed.

Olukord ei piirdu muidugi portselanist tassidega. Ka meil on olemas kaks täiesti erinevat reaalsuse aspekti. Me võime vaadelda iseennast kui läbi ruumi liikuvat füüsilist keha. Või võime vaadelda ennast kui kosmilises hologrammis kokkukeritud interferents-patternide täppe. Bohm arvab, et teine seisukoht võib olla isegi täpsem, kuna vaadelda ennast kui holograafilist aju, mis vaatab holograafilist kõiksust – on jällegi abstraktsioon, katse eraldada kahte objekti, mis põhimõtteliselt pole üksteisest eraldatavad.

Tegelikult ei tea me, mida kujutab endast ükskõik milline väli. Nagu ütles Bohm: „Mis on elektriväli? Me ei tea isegi seda”. Kui avastatakse uus väljaliik, siis tundub see olevat müstiline. Seejärel leitakse talle nimetus, harjutakse temaga ning kirjeldatakse tema omadusi, peale seda ei tundu ta enam müstiline. Kuid siiani pole tegelikult teada, mida kujutavad endast elektri- või gravitatsiooniväli. Me ei tea isegi seda, mida kujutavad endast elektronid. Võime vaid kirjeldada nende käitumist.

Mateeria on erilisel moel struktureeritud energia (näiteks elementaarosakesteks, aatomiteks, molekulideks) ja seda juhib informatsioon. Energia võib muutuda mateeriaks, samuti nagu ka mateeria muutub energiaks. Võib öelda, et mateeria on tihenenud energia. Mateeria on muundatav – kõik osakesed on muudetavad teisteks. Kõiksuse energia läheb üle ühest seisundist teise ja ei kao kunagi. Me küll ütleme, et mateeria on energia, kuid samas on nii vale öelda. On olemas miski – paneme talle nimeks „X”, see, mida me ühest küljest näeme kui mateeriat, teisest aga kui energiat; neid pole kaks. See on ühe olemuse kaks erinevat vormi. Elementaarosakestel on kaks aspekti: seisundi aspekt – see on mingi aineline osake ja aja aspekt – see on energeetiline protsess. Pidevalt muutuv ja ebastabiilne energeetiline protsess annab meile makrotasandil mateeria. Aatomisisesel tasemel pole aineosakesed enam kindlalt määratud kohas ja nad võivad haihtuda energiaks. Seetõttu võib öelda, et „asju” pole olemas. Need mida oleme harjunud nimetama asjadeks, on tegelikult energeetilised sündmused või jäljed. Tänapäeva füüsika käsitluses aine ei koosne osakestest, vaid energia voost.

Reaalsus, mis lülitab endasse kõik kogemuse avaldumised, eneseväljenduse ja käitumise, ehitatakse üles ainult läbi inimteadvuse vastastikmõjus teda ümbritseva keskkonnaga. Ainsaks reaalsuse olemuseks on informatsioon, mille vood võivad igas suunas kulgeda – nii saab teadvus ümbritsevasse keskkonda infot lisada ja seda ka sealt saada. Ei ümbritsev maailm ega ka inimese teadvus ei saa olla esitatud eraldi, kuna ainult vastastikmõjus, ainult info vahetuses nende vahel tekivad aistitavad efektid. Kui füüsilised või füsioloogilised saate- või vastuvõtu mehhanismid on identifitseeritavad ja etteaimatavad, siis selliseid protsesse mõistetakse kui „normaalseid”. Kui mingi neist mehhanismidest on tundmatu, siis muutub protsess meie arust „anomaalseks”, müstiliseks. Tegelikult toimub Kõiksuses informatsiooniline kontroll pidevalt kõikidel tasanditel. Näiteks füüsikute arvutuste kohaselt peab elektromagnetilise koosmõju intensiivsus olema kõrgem gravitatsioonilisest 10 neljakümnendas astmes korda, see tähendab 10 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000. Kui seda suhet muuta kasvõi 0,001 korda ühes või teises suunas, siis meie Universum lõpetab eksistentsi.

Kõrgem Teadvus loob allüksused ehk info-energeetilised loomisväljad, mis loodusseaduste vahendusel kontrollivad seda maailma. Juba avaldunud, loodud, kehastunud elementaarosakesed on info-energeetiliste loomisväljade range kontrolli all. Kogu nähtamatu kõiksus pole füüsilisest kõiksusest, meie maailmast, eraldatud mingi seinaga, mingi barjääriga. Kui keerisväljades toimub infovahetus mingite punktide vahel momentaalselt, pole põhjust arvata, et meie maailmas sõltub see vahemaast nende vahel. Kõiksusest ei saa midagi eraldada.

Kuna peale meele e teadvustamise pole olemas midagi muutumatut ning koolifüüsikast teame seda, et ühe keha energia mõjutab teise keha energiat, siis järelikult kõik objektid mõjutavad üksteist. Ka meie oleme osa sellest suurest tervikust, millest me ei saa eralduda. Oleme ühe ja sama loomisakti osa ning üksteisega seotud. Ükski nähtus ei ole iseseisev protsess, vaid kuulub tervikusse. Inimene on keeruline, kogu kõiksusega seotud infoenergeetiline moodustis, iga tema samm mõjutab maailma kõige keerukamaid protsesse.

Vahel mõnede inimeste sõgedus avaldub väidetes, et loomad on loodud vaid selleks, et me neid tappa ja süüa võiksime ja kogu maailmakõiksus on loodud naudinguks inimestele. See on rumalus. Tiiger võiks öelda: „Inimene on loodud minu jaoks” ja ta võiks palvetada: „Oo, Jumal, inimesed on pahad, nad ei tule minu juurde, et ma neid süüa saaksin. Nõnda nad rikuvad Sinu seadust.” Kui maailm on loodud meie jaoks, siis on ka meid loodud maailma jaoks. Just see kujutelm, et maailm on loodud inimestele naudinguks, hoiab inimesi oma sõgeduses. Ei ole olemas maailma meie jaoks. Miljonid inimesed surevad igal aastal, aga maailm ei tunne seda, sest uued miljonid sünnivad asemele. Sama palju, kui maailm on meie jaoks, oleme meie maailma jaoks.

Me vastutame mitte ainult oma tegude eest, vaid ka oma sõnade, mõtete, soovide, tunnete eest. Negatiivsete mõtete energia purustab mitte ainult ühe inimese isiksust, vaid ka kogu planeedi infovälja. Lõppude lõpuks võib kätte jõuda see hetk, kui inimkond jõuab selle kriitilise piirini, millest edasi tunduvad ka kõige hirmsamad haigused õiekestena. Ökoloogiline katastroof Maal on hirmus inimese jaoks. Maal on olnud katastroofe, kus on hukkunud 80-90% kogu elusainest. Inimkond hävitab iseennast. Loodus taastub uuel kujul taas, kuna ta on igavene. Ta isegi ei märka meie kadumist, nii nagu ei märganud ka dinosauruste kadumist. Tulevad teised, need, kes jäävad ellu peale ökoloogilist katastroofi, näiteks rotid ja loovad oma „rottide tsivilisatsiooni”.

Stephen Hawking, füüsik, Cambridge’i ülikooli Lucase õppetooli matemaatikaprofessor, arvab nii: „Positivistliku filosoofia vaatepunktist polegi võimalik määrata, mis on reaalne. Saab ainult kindlaks teha, millised matemaatilised mudelid kirjeldavad maailma, milles elame. Selgub, et kujutletud ehk imaginaaraega hõlmav mudel ennustab juba vaadeldud nähtuse kõrval ka neid, mida pole olnud võimalik mõõta, kuid millesse me siiski usume teistel põhjustel. Mis siis ikkagi on reaalne ja mis imaginaarne? Kas nendevaheline erinevus eksisteerib ainult inimese meeltes?”

Kõiksuses on kõik imepäraselt ja täpselt organiseeritud. Temas eksisteerivad ühtsed seadused, mida peab täitma ja täidetaksegi nii makro-, kui mikrokosmoses. Kõiksuses on lugematud vastastikmõjud reguleeritud uskumatult täpselt, need avalduvad tema tänases olekus. Meie praegune maailmakord põhineb inimlikel seadustel ja seetõttu ongi maailmas nii palju sõdasid ja kannatusi. See maailm, milles praegu elame, on kaugel rahust ja harmooniast. Ja selles oleme ise süüdi. Võiksime elada teadvustades seda, et füüsiliste seaduste taga on olemas veel teisedki seadused – varjatud seadused. Kosmilised seadused kehtivad ühtviisi kõigile, siin erandeid pole. Järelikult selleks, et oma elu muuta, peame me neid seadusi tundma õppima.

Elus ei tasu millegi külge klammerduda – ei materiaalsete asjade, ei inimeste, isegi mitte ideede külge. Kõik, mille külge me ennast seome, olgu see siis meie isiksus, raha, karjäär, maja, ükskõik milline ese, hakkab lõppude lõpuks mõjuma isiksusele destruktiivselt, purustavalt ning orjastavalt. Armastatud asja kaotus saab meie jaos siis olema hirmus löök. Juhtub see tavaliselt siis, kui oleme juba piisavalt jõudnud sellega harjuda. Teisest küljest aga saab selline kaotus olema meile hea õppetund. Miks on see nii? Maailm on protsess, kõiksuses ei saa olla midagi lõplikku, kõik on vaheetapp ahelas toimuvatele sündmustele. Mateeria eksisteerimisviisiks on liikumine, see on mateeriast lahutamatu. Just seetõttu mõjubki see purustavalt, kuna kõik muutub, kõik liigub, pole võimalik maailma peatada. Kui me seda üritame, siis kannatame eelkõige ise. Peenenergeetiliselt kehtib seadus, kus sarnane tõmbab sarnast ehk peegeldab – see on üks ja seesama. Kui miski hakkab meie käte vahelt kaduma, siis järelikult ei vasta meie energeetika enam sellele ning kui sellest kinni hoiame, hakkab see mõjuma purustavalt – ikka meile endile. Kõige arukamaks toimimisviisiks on minna muutustega kaasa. Öeldakse, et kui Jumal ühe ukse sulgeb, siis avab ta kindlasti teise – uue. Uus vastab meie energeetikale rohkem. Seda nimetatakse evolutsiooniks. Meile võib see meeldida või mitte – sellest ei muutu midagi. Palju mõistlikum on kosmilisi seadusi arvestada.

Asjaolud, nähtused jms, ei saa eksisteerida iseenesest, nad on seotud ühtsesse toimivasse süsteemi. Kui me tunneme „mängureegleid”, teame kuidas süsteem toimib, siis oskame selles elada harmooniliselt, võime ette näha asjade edasist kulgu ning meil on ka võimalus kõike seda mõjutada. Tundes süsteemi, võime me oma arengut kiirendada, võime muuta oma elu õnnelikuks, saavutada soovitut, kuid süsteemi me muuta ei saa, saame vaid sellega arvestada.

Millest me koosneme?
Kõik meid ümbritsev koosneb aatomitest, mis omakorda veelgi väiksematest osadest. Nii 99,9999% ulatuses on need pisikesed osakesed tühjad, ning seal sees üliväike tuum, mis omakorda suuremalt jaolt tühi!!!

Me oleme vaid laetud vibratsioon. Kõik meid ümbritsev on vaid vibratsioonide ookean, mis peas kokku miksitakse nn "reaalsuseks"

Miks sellel kemikaalide, aatomite, kvarkide hunnikul on teadvus? Sest teadvus meil ainult ongi- kõik ülejäänu on vaid illusioon.
Me elame praegu läbi inimesena elamise kogemust. Ega teadvus ei hävi- ega ükski aatom ei hävi- see läheb vaid ühest olekust teise... nii ka meiega. Me oleme üks globaalne teadvus-üks suur hing- meie olemegi Jumal!

Me oleme üks elusorganism, ning tulime siia selleks et elada- selleks et armastada!
Lõpmatu Armastus on ainus tõde: Kõik ülejäänud on lihtsalt vaid Illusioon.

Ning ma ei karda surma... me läheme lihtsalt ühelt tasandilt teisele- järgmine kord ehk saab kõrgemaltarenenud eluvormidega koos elada, kes illusoorset rohelist paberit elamise kogemusest olulisemaks ei pea.
Kaastunne madalamatele eluvormidele!

Põhjust hirmu tunda ei ole. Me läheme vaid ühelt tasandilt teisele- ühineme globaalse teadvuse või vibratsioonide ookeani vibreeriva sümfooniaga.
Siis see teadvus analüüsib, kuidas oli su elamise kogemus. Kas sa kahetsed et sa ei kasutanud seda ilusateks emotsioonideks ja armastamiseks vaid näilise hüve nimel lõid sellesse rohelisele planeedile kannatusi ja muret.

Nautige kõike ilusat meie ümber- nautige positiivseid emotsioone ja kaasinimesi. Me oleme kõik seesama elusorganism, ainult et igalühel meist on erinev keha/tööriist inimeseks olemise kogemuses. Ma olen kindel, et paljudel inimestel on seda juttu väga keeruline üldse mõista, aksepteerida ning reaalselt tajuda, aga küll aeg teile kõik selle selgeks ning mõistvaks teeb.